Ruth Iloste praktika Saksamaal Paderbornis 2007

SAKSAMAA

Autor: Ruth Iloste
Saatev asutus: Räpina Aianduskool
Praktikapartner: Gregor Mendel Berufskolleg Paderborn
Eriala: maastikuehitus
Praktika kestus: 2 kuud

Sõidu algus …
Alustasime väljasõitu Räpinast kell üks öösel. Ees ootas 4 tundi sõitu Riia lennujaama. Meid oli seitse. Oli tunda ärevust, kurbust, kõige enam siiski väsimust. Vähemalt tund aega hiljem magasid juba kõik. 
“Võimaluse korral pööra paremale. Pööra paremale!” kostis käskiv naisehääl ja segaduses inimesed avasid silmad. Bussijuht oli navigatsioonisüsteemi sisse lülitanud, sest ei tundnud teed. Me olime Riias. Reklaamtuled särasid, naine seletas ikka veel midagi. Ega temast suurt abi ei olnud. Eksisime ikkagi natuke ära. Lennujaama jõudsime siiski õigeks ajaks.
Kõigile oli see esimene kord lennukiga sõita. Mina sain aknaäärse koha. Lennusõit mulle nii väga ei meeldinudki – kitsas oli, kõrvad lõi lukku ja ma olin ikka parasjagu väsinud ka, aga kui ma pilgu aknast välja heitsin, läks kõik halb meelest. Nii ilus oli.

Saksamaal …
Saksamaale jõudes oli väike segadus rongi peale saamisega, aga see lahenes inimeste abiga ruttu. Pidigi lahenema, et mitte rongist maha jääda. Paderbornis tuldi meile vastu, viidi koolimajja, pakuti juua ja süüa ja oldi lihtsalt väga lahked ja muidu toredad. Meile räägiti, mis meid ees ootab ja jagati kätte praktikapäevikud. Ja siis läks igaüks oma teed.
Minu koduks järgmiseks kaheks kuuks sai pisike küla Daseburg Nordhein- Westfalenis. Eesti mõistes oleks see väiksem linn olnud.

Elasin koos oma ülemuse, kes oli ka mu praktikajuhendaja, perega. Perre kuulusid kaks last Ida ja David ning pereema Annette. Ta tegi hästi süüa. Ida, kes oli kõigest kümne aastane, rääkis üllatavalt hästi inglise keelt. Mulle anti oma korrus, mis koosnes küll vannitoast ja magamistoast, aga see oli hästi hubane ja ikkagi oma. Praktikajuhendaja Christof oli ka hästi tore – tutvustas mulle ümbrust, tulevast kogunemiskohta ja oli igati abivalmis.

Järgmine päev oli mu esimene tööpäev. Kogunemiskohta jõudes vaatasid kaheksa meest rohelises mulle otsa. Ehmatas ikka ära küll. Ladusin siis oma, hiljem juba tavapäraseks saanud “Hallo, Ich heisse Ruth und Ich komme aus Estland” ette ja ei olnud enam nii hirmus. Juba esimeste päevade jooksul sai mulle selgeks, kui toredad on mu kolleegid. Kõik olid hästi abivalmid, sõbralikud ja rääkisid suhteliselt hästi inglise keelt.

Huvitav praktika …
Tööülesannetest arusaamisega enamasti raskusi ei olnud, kuigi vahetevahel tundsin end ikka päris rumalana. Näiteks, kui ma pidin muru niitma ja tuli välja, et ma teen kõike valesti, aga eks ma õppisin ka oma vigadest ja ei korranud neid enam. Erialastest töödest sain palju erinevaid asju proovida – näiteks õppisin kasutama nivelleeri ja sain sõita miniekskavaatoriga. Mind võeti kaasa tööriistu ja taimi ostma. Plaanide joonistamine meeldis mulle ka. Sain oma fantaasia tööle panna ja unistuste aedu joonistada. Ellu neid küll ei viidud, kuid ülemusele meeldisid paljud mu ideed ja ta kasutas neid oma plaanidel. Päris uhke olin enda üle mõnikord. 

Väljasõidud ja vaba aeg …
Väljasõite korraldati meile kooli poolt kaks. Esimene oli Kasselisse ja teine Detmoldi. Kasselis käisime Wilhelmshöhe Bergi pargis, kus nägime võimsaid losse, Euroopa suurimat kaasaegse kunsti näitust “dokumenta” ja Sakslaste suurt kangelast Herkulest. No Herkules oli küll üleni kile ja metalli sisse ära pakitud, sest käisid suured taastustööd, aga see meeletu maa treppe, mis me läbi käisime, oli küll märkimisväärne. Teine väljasõit, Detmoldi, oli sootuks erinev: seal oli 100 hektarine vabaõhumuuseum, kus nägime, kuidas elati Saksamaal vanasti. Üle 90 ehitise. Iseenesest huvitav näha. Pärast seda läksime Hermanni kuju vaatama. See oli sama roheline kui pildi peal.

Vaba aega oli mul suhteliselt palju. Leidsin omale teisel nädalal sõbrad. Need olid kohalikud noored, kes mulle Saksamaa lõbusamat külge tutvustasid. Üheskoos käisime pidudel, grillimas, niisama sõitmas või üksteisel külas. Põhiliselt suhtlesin kõigiga inglise keeles, vahepeal üritasin saksa keelt ka purssida, aga ega ma eriti julge ei olnud. Oleksin võinud rohkem üritada. Õnneks oskavad sakslased väga hästi inglise keelt.

Lõpetuseks …
Saksamaal veedetud aeg oli mu elu parimaid. Leidsin juurde sõpru ja tean, et olen seal alati oodatud. Oma erialast õppisin juurde palju kasulikku. Võõral maal elamise kogemus tuleb ka tulevikus kasuks. Olen nüüd julgem ja ei pelga teinekordki sellist võimalust vastu võtta.