Minu imeline kuu Prantsusmaal

Ma olin väga õnnelik, kui kuulsin, et tänu Leonardo projektile avaldub võimalus minna kuuks ajaks välispraktikale Prantsusmaale. Minu sees kasvas veelgi veendumus, et maastikuehitust õppides olen valinud õige ja südamelähedase eriala, sest näha maailma laiemalt kui Eesti on väga suurepärane kogemus! Olin tegelikult pannud esimeseks eelistuseks Soome ja alles teiseks Prantsusmaa, kuid projektijuhilt kandideerimistulemusi kuuldes teatati, et kuna minu õpiedukus on väga tubli, siis nad tahavad saata niisuguse tubli ikka Prantsusmaale. Pean tunnistama, et olin meeletult õnnelik, sest salaja olingi soovinud Prantsusmaale minna, aga ei kuulanud alguses juba oma südamehäält, kartes, et see on liiga kõrge pilotaaž sinna saada:). Muutusin koheselt tohutult ootusärevaks, jäädes põnevusega ootama, et sõita koos nelja teise aianduskooli praktikandiga Prantsusmaale ( 12.mai- 8. juuni 2013). Vahetult enne lendu jõudsin noppida veel Eesti Noore Aedniku kutsemeistri võistluselt hõbemedali, mistõttu ootusärevus avardada silmaringi kasvas veelgi.
Alustangi sellest, kuidas algasid meie hommikud Prantsusmaal. Elasime Lääne-Prantsusmaal, Maison Familiale Horticole de Machecouli nimelise kutsekooli ühiselamus. Pühapäeva õhtuti oli koolimajas ja selle müüridega piiratud territooriumil haudvaikus. Iga nädala esimesel hommikul oli varavalgest peale kõik askeldamist täis. Põhikooli baasil aiandust õppivad õpilased saabusid koolimajja ja asusid oma asju lahti pakkima.
Järgmised hommikud olid õudus kuubis!!! Umbes kell 6.30 saabus koridori peale komandant – maskuliinse oleku ja jõulise häälega naine, kes äratas õpilasi suure, valjuhäälse, kõrvulukustavat häält tegeva pasunaga ja ise samal ajal naeris : ha-haa-haaa, täiesti südamest ja läbilõikavalt…. Naljakas ja jube oli ühtaegu! Mõne minuti pärast, kui prantsuse keelsed äratussõnad ka välja hüütud, hakkas meie õhukeste seinte taga kolin ja häälesumin…. Toimis! Vat sellist äratust kogesime päevast päeva!
Esimesel argipäevahommikul Prantsusmaal olime päris šokeeritud. Enamus õpilasi poisid! Kuid mitte tavalised! Olime nagu “pahade poiste ” kooli sattunud, kõigil kapuutsid silmini pähe tõmmatud… Meiega nad eriti suhelda ei tahtnud – inglise keelt räägiti kas mokaotsast (väga vähe) või ei tahetud seda väljagi näidata, et osatakse… Ehk siis jah, kehakeel oli peamine abimees :).
Pärast seda veendusime praktikakaaslastega, et meie Räpina Aianduskooli ühikate korravalvur Lidia Sarja on kullatükk! Leidsin, et tuleb tänada taevast või ükspuha mida, et ta ei käi meid hommikuti pasuna ja üle koridori kajavate korraldustega äratamas……
Minu praktika ajal olid Leonardo projektiga Eestis 2 nädalat praktikal ka prantslased samast koolist. Kuid kõigil tekkisid küsimused- miks nad käitusid aianduskoolis pisut metslasena? Tööd ei tahetud teha, lõhuti jalgrattaid, ühiselamu aeti korduvalt tuletõrjealarmi alla jms. Kuid minul on võimalus valgust heita, sest kui paljud teavad, millistes tingimustes nad elavad?
Eestis kogeti meeletut vabadust. Sellesama kooli õpilased Prantsusmaal elavad nädal aega koolimajas, mis on müüriga piiratud ja mille väravad käivad ööseks lukku. Samas linnas elavad õppurid tulevad koolimajja nädalaks ajaks kooli elama ja tohivad tänavale minna vaid 1 tunniks nädalas! Koolimajas pakutakse rikkalikku toitu 3x päevas, seega toiduvajadused peaksidki kaetud olema… kuid … üks päev olime päris hämmingus, kui praktikalt tulles öökomandant soris ühe poisi koti kallal – et kui palju magusat tollel väljast tulles kaasas oli… Saime teada, et magusa söömisel on norm!! Praktikakaaslane Katri tõlkis pärast, et neil on põhjendus: kui õpilane tuleb 4 kg magusaga kooli, siis see süüakse nagunii 2 päeva jooksul üksi ära ja pärast on tervis hukas. Seepärast siis magusanormid…
Kas meie kotte ka kontrollitakse Eesti koolides? 🙂 Kas meil on müüre koolimaja ümber või keelde poes käia? 🙂
Muidugi vaimustas prantslasi ka kõik modernne Räpina Aianduskoolis. Meil on väga head arvutid. Neil seal… on vanad arvutipannid 90ndatest aastatest. Kõik kindlasti mäletavad neid? Need üldse ei funktsioneeri. Ja mõni klass oli paberimajandust täis maast laeni, sest kõik on kaustades, samal ajal kui meil käib kogu paberimajandus arvuti kaudu…
Prantsusmaa praktika oli minu ja mu praktikakaaslaste meelest aga väga kordaläinud kuu. Nimelt nautisime täiega üksteise seltskonda, sõime kilodes jäätist ja praktikapäevadel tegime tublisti tööd. Koguni nii tublisti, et viimasel päeval kinkis meie kõigi ühine lemmik ettevõtte SARL Barreau Paysage (tegeles maastikuehitusega eraaedades) igale praktikandile suure paki prantsuse maiustusi ja delikatesse. Nii saime kõik lennuki peale mitu lisakilo… Sellega seotud sekeldused lennujaamas on omaette mitmevaatuseline ooper 🙂
Töötasime kahes ettevõttes, kummaski 2 nädalat. Üks tegeles linnahaljastusega- iga päev käisime tööl erinevates linnades- istutasime taimi, vahetasime neid välja, kastsime. See oli huvitav- sest pole kunagi enne nii palju peenraid koos töökaaslastega ära kaevanud, taimi täis istutanud ja šokolaadilõhnalise kakaokoorega multšinud. Teine ettevõte aga oli spetsialiseeritud eraaedadele, mida veavad edukalt noored, kellel on huvi aianduse ja maastikukujunduse vastu ja kes olid valmis oma teadmisi ja suurepäraseid oskusi meiega jagama ning meid õpetama. . Saime 2 nädala jooksul väga mitmekülgse kogemuse- pahteldasime, valasime betooni, ladusime kivisid, niitsime, koguni panime asfalti maha. Pahteldada tuli mul küll esimest korda elus, kuid see hakkas väga meeldima! 🙂
Minu jaoks kõige huvitavam väljakutse oligi asfalti mahapanemine eraettevõttes. Asfaldil on kohutav hingemattev hais, aga seal me koos praktikakaaslase Katriga mitu tundi haisu sees tööd rassisime – vedasime käruga meestele kuuma asfalti.
Kõige ebameeldivam töö minu jaoks selle kuu aja jooksul oli rohimine. Eraettevõttes pandi meid aeg-ajalt rohima paljusid-paljusid taimepotte. Leidsin tol hetkel, et rohida oskab igaüks ja kui olen praktikal, siis võiks märksa huvitavamate ülesannetega tegelda, kas või näiteks kivide ladumisega.
Naljakas lugu juhtus tigude ja tõukudega. Ühel päeval, kui linnahaljastuses meestega töötasin, leidis üks neist suure teo. Ta võttis kätte ja näitas: eskargo, mis prantsuse keeles tähendab tigu. Edasi ta näitas, kuidas ta teeb amps-amps teoga. Naersime mõlemad. Ta lihtsalt tahtis näidata mulle, et prantslased armastavad tigusid süüa:).
Mingil hetkel leidsid töökaaslased mullast rasvase paksu tõugu. Nad heitsid selle minu jalge ette. Küsisin siis: “I kill him or what I will do…?” Kuna meie peamiseks suhtlusvahendiks jäi kehakeel, siis noormees Roma võttis demonstratiivselt ühe lille kätte, tõstis juurtega potist välja, näitas õhus “njamm-njamm”, ise malbelt naeratades, ja seejärel astus kõmaki! laiaks. Nõnda tahtis ta näidata, et see tegelane on halb, sest sööb taime juuri:). Siiski kõige naljakam oli selle hetke juures mõista teineteist käte-jalgade ja häälevigurite abil.
Naljakas oli ka töötada ainukeste naistena linnahaljastuses koos mitmekümne mehega. Prantsusmaal enamus aednikke ja maastikuehitajaid ongi mehed (erinevalt Eesti tendentsist, kus vastupidi enamus on naised!). Seal firmas need mehed kandsid kõik rohelisi kostüüme, moodustasid iga tööpäeva hommikul ringi ja tervitasid iga viimast kui üht kättpidi. Vahel nad tegutsesid koguni nii agaralt, et sõitsid tööpostile ja unustasid praktikandi maha.
Prantsusmaal tekkinud vaba aja kasutasime maksimumini ära – reisisime neljakesi pidevalt ja sõitsime kuu ajaga maha oma paar tuhat või rohkemgi kilomeetrit – selle kõik tegi võimalikuks Machecouli kooli poolt vabaks kasutamiseks antud auto 🙂
Minu meelest üks eredamaid hetki reisidest oli see, kuidas me sõitsime St Nazaire`i linna sillast ookeani kohal üle. Vaade oli hämmastav! Ma polnud kunagi enne nii kõrgelt (silla pealt) vaadanud alla maa suunas ja sealt edasi St Nazaire ilusale linnale… Mul oli tunne, nagu vaataks iseenda elu teekonda. Kuidas sõidame sillale ehk mäele, mina olin roolis, ja sealt laskume nii sujuvalt ja mõnusalt, mis viitab sellele, kuidas elu sind võib kätel kanda õigeid valikuid tehes.
Samas on mulle ja praktikakaaslasele Triinule eriti ereda hetkena meelde jäänud ka Prantsusmaal ilma gps-ita reisimine, pidev eksimine ja valele teele sõitmine, pidev teadmata kohas olemine ja vandumine, plaaniväliselt tasulisele kiirteele sattumine ja sealt väljapääsu otsimine, samuti tee küsimine või ise tee aimamine, kuid lõpuks ikka ja alati õnnelikult sihtpunkti jõudmine.
Mu lemmikpaigaks jääb kindlasti Parc Oriental Maulevrieri külastamine Machecoulist mitmesaja kilomeetri kaugusel, sest tegemist on Euroopa suurima jaapani stiilis aiaga ning kogu sealne haljastus oli nii lummav, et tundsime igaüks seda külastades ennast nagu tõelise muinasjutu peategelasena.
Reisimises oli kõik ilus, sest saime ise oma sihtpunkti valida ja peatuda seal, kus parajasti hea ja ilus tundus. Kõigile Leonardo praktikantidele on eriliselt meelde jäänud ka väikesed armsad ookeaniäärsed linnakesed, sinine vesi ja valge liiv, tõus ja mõõn, tee, mis lõpeb vees, värvilised õied ja uued taimed, taimeaiad ja pargid, salatipõllud ning viinapuude väljad.
Ühel praktikapäeval üllatusin päris kõvasti, kui eraettevõttes tuli ülemus praktikantide ja firma töötajate juurde, kaasas veinipudelid kohaliku viinamarjaveiniga, ning täiesti iseenesestmõistetava näoga serveeris meile kella 10 ajal hommikul veini. Mul polnud sõnu. Mina, kes ma muidu veini eriti ei armasta, võtsin ka loomulikult vastu, kuna olin ju veinide toodangu poolest kuulsal Prantsusmaal ning leidsin, et seda võimalust maitsemeeli kosutada ei tasu ega tohi maha magada. Kuid endamisi arutlesin küll- kas Eestis ka nii tehakse? Tuleb ülemus, pakub alluvatele keset tööpäeva veini ja kõik lasevad hea maitsta..
Viimastel päevadel käisime ära ka kohalikus viinamarjakasvanduses Lääne-Prantsusmaal, kus pakuti kümneid ja kümneid veine, mida koha peal meisterdatakse ning millest osad olid Euroopas tuntud brändimärkidega. Saime degusteerimisest osa ning peab mainima, et ostsin mõne pudeli ka Eestisse külakostiks kaasa- ikkagi ju ise nähtud, ise koha peal oldud, kasvandus oma silmaga üle kaedud, seega puhas eksootika!
Kui ma Prantsusmaalt lahkusin, puges kurbus hinge. Mulle väga meeldis võõrsil ja tahtnuksin veel kauemaks sinna jääda. Samas lubasin endale, et päris kindlasti tulen sellesse meeldiva ja sooja kliimaga maale tagasi, kus lavendlid kasvavad kui põõsad (meil Eestis pisikesed madalad taimed, mis tavaliselt lillepottides), kus banaanid ja kookosed on osavalt ära kasutatud linnahaljastuses (ehkki nad ei vilju ja üks osa neist kaevatakse aasta jahedamal perioodil üles, et tuua siseruumidesse). Mulle meeldis see kliima, see maa, sõbraliku olemisega inimesed, kes naeratasid poes (Eesti müüjad sageli liiga tõsised, kahjuks, kas mõjub rutiinirikas töö nii?!). Sageli peatusid inimesed ka tänaval, et sinuga juttu teha. Haljastus on nimelt seal au sees- inimesed küsisid nõuandeid tänavahaljastajatelt või kiitsid ilusa töö eest.
Ka erinevates linnades ringi sõites võisime näha ja imetleda, kuidas vastavalt sellele, kui loodussõbralik ja lillerohke linn on, on niisama palju lillekesi linnasildi juurde märgitud. Maksimum tundus 5 lille, mis tähendas ka eriti palju haljastusele rõhku selles linnas. Olid ka kaunid ringteed, näiteks lilledest tõeliselt uputatud autod, paadid, rattad. Mustrid neil olid lihtsalt ilmekad, pilkupüüdvad ja säravad! Mõtisklesin pidevalt ja arutasime kaaslastega ka, et meil Eestis on linnad küll palju tagasihoidlikumalt kaunistatud….. Põhjus kindlasti selles, et meil Eestis on linnahaljastusse vähem rahasid suunatud. Igatahes kui mul on terve elu olnud sügav aiandushuvi, siis Prantsusmaal seda ilu nähes kinnistus loodustarmastav mõtteviis ja lillelembus veelgi, lisaks armastusele ehitamise vastu.
Eelviimasel praktikapäeval käisime praktikakaaslase Katri ja ühe töötajaga kasvuhoonetes, et näpistada kaasa taimepistikuid, mida Eestisse kasvama tuua. Eksootilisem ilmselt on palmipuu- selline pisike taim, mis terve potikesega anti. Enamus neist taimedest olid mulle tundmatud ja ma ei ole kindel, kas nad mul Eestis ka kasvama jäävad, arvestades meie temperatuuride kõikumisi, kuid leidsin juba siis, et proovimist tasub see igati. Niisiis on mul kodus killuke Prantsusmaad, taimepistikute kujul, enamus neist kasvama läinud kujul:).
Prantsusmaalt ostsin Eestisse kaasa suure sortimendi juustusid, oma 10 erinevat. Kodumaal oli hea reisikotist välja pakkida maitsvaid juuste ja Prantsusmaa delikatesse, mis transporti kannatasid, ning kostitada oma parimaid sõpru selle kõigega. See oli nii kihvt tunne jagada inimestele reisimuljeid läbi maitsvamate palade degusteerimise ning näha inimeste rõõmsaid nägusid. Tore oli see, et Prantsusmaale omaseid näkse jagus ka oma kursusele Räpinasse koolipinki tagasi jõudes. Ei saanud nii mõnedki väita, et ma neile seda kadestusväärset praktikat killukestena kaasa ei oleks toonud:).
Muuseas, käisin praktikal esmakursuslasena õppetöö toimumise ajast, kui ülejäänud kursus koolis palehigis õppis ning seega kogu õppetöö ja lüngad tuli mul hiljem oma vabast ajast järgi teha – kuid nagu öeldud, ma ei kahetse seda aega põrmugi, mistõttu mina pääsesin suvele kursusekaaslastest paar nädalat hiljem :).
Kuna Prantsusmaa kogemus oli minu jaoks üks senise elu parimaid (nii kultuur kui praktika), siis soovitan kõigile kinni haarata võimalusest kandideerida Leonardoga välismaale. See on aeg, mis rikastab oluliselt sinu kogemuste pagasit ja võib anda tõuke nii mõnegi uue põneva projekti jaoks elus. Näiteks minu näide- tänu Prantsusmaalt saadud julgustavale kogemusele käisin augustikuus Norras, et läbi iseseisva asjaajamise ja pealehakkamise leida endale praktikakoht suveks 2014!
Koputades ukselt uksele leidsingi Alta linnas ühe rahvusvahelise ettevõtte, kuhu praktikale kandideerimiseks tuli saata Europassi CV ja portfoolio. Saingi! Olen veendunud, et ilma Prantsusmaa kogemuseta poleks ma endast sellist julgust ja energiat leidnud, et ka teist korda välismaal hinnalisi kogemusi andvat praktikat sooritama minna – täiesti võõrasse keele- ja kultuurikeskkonda. Jään põnevusega ootama uut suvehooaega, mida alustan polaarpäevas, keset maalilisi mägesid ja kargest õhust pakatavat Norra kultuuri! Südamest veel- aitäh Leonardo õpirändeprojektile, mis andis mulle tiivad, tänu millele oma erialaõpingutesse palju tõsisemalt ja suurema pühendumusega suhtun!
Leegi Põder
Maastikuehituse 2. kursuse õpilane
Räpina Aianduskool