Aasta kutseõpetaja 2013 on Reti Randoja-Muts!

5. oktoobril 2013 tunnustati “Vanemuises” üritusel “Eestimaa õpib ja tänab” vabariigi tublimaid haridusala inimesi. Tiitli “Aasta kutseõpetaja2013” pälvis aianduskooli õpetaja RETI RANDOJA-MUTS. Õnnitleme, õpetaja Reti,  ja tunneme Sinu üle rõõmu ning uhkust!

Märtsikuus 2013 ilmus kooli ajalehes “Aeg Ja Vaim” esmakursuslase Leegi Põdra intervjuu õpetaja Retiga. Nüüd on paras aeg see uuesti välja otsida.

*   *   *

Reti3

On märts 2013. Tulin praegu seemnepoest ja mul jäi just silma üks selline tore lillekombinatsioon, mida tahaks sel suvel järgi katsetada. Mõtlesin, et Teie käest saaksin veel lillekombinatsioonide osas nõu küsida – eelkõige värvusõpetuse poolelt (meil esimesel kursusel pole veel värvusõpetuse tunnid alanud).
Enne, kui tulin Teie juurde, lugesin internetist üht-teist Teie kohta ja vaatasin, kui mitmekesine inimene Te olete. Silm jäi peale ühele terrassikujunduse artiklile, kus Te olite nõu andnud terrassil kasvatatavate lillede kohta.

Ei tule küll meelde :). Nõu olen alati valmis andma.

Kust olete Te kogunud niivõrd mitmekesised teadmised maastikuehituse-kujunduse kohta?

Olen lõpetanud Jäneda Õppe- ja Nõuandekeskuses sellise eriala nagu aia- ja maastikukujundus. Kõrgharidus on mul ju tegelikult EPMÜ agronoomi oma. Ma olen lõpetanud ka Tallinna II kutsekeskkoolis lillekasvataja – dekoraatori eriala. 98.ndast aastast on mul oma firma, kus ma igapäevaselt tegelen aedade kujundamisega ning suviti viimaste ehitamisega.

Kas loodusehuvi on tulnud kuskilt lapsepõlvest? On vanemad soosinud või elukeskkond?

Ikka kodust ja vanavanematelt ka. Väikese lapsena kasvasin Tallinnas Nõmmel Vääna tänaval otse Glehni lossi vastas. Meie perel oli oma aed ja nii ka mõlemal vanaemal, kelle juures oma suvesid täditütardega koos veetsime. Minu mõlemal vanaemal olid piirkonnas hinnatud aiad, vast sealt pojengide ja rooside keskelt ma oma kujundamise pisiku üles noppisin.

Kuidas Teist aianduskooli õpetaja sai?

See oli väga proosaline. Ma lõpetasin Jänedal õpingud pärast ülikooli ja siis õige pea sündis perre esimene laps. Just sellel suvel, kui olime noore perena maale elama asunud, oli aianduskoolil lehes kuulutus, et vajatakse iluaianduse õpetajat. Ma ei tea, kust ma selle julguse võtsin, et arvasin end tookord siia sobivat. Tudengina arvad, et pärast kooli lõpetamist oled juba nii tark, et saad lausa pedagoogina hakkama, aga kui koolis tööle asud, siis mõistad, milline vastutus lasub õpetaja ametil. Kogu aeg tuleb kätt pulsil hoida, end intensiivselt arendada, ilmas ringi käia.

Mida Te praegu õpetate aianduskoolis?

Värvust ja kompositsiooni, maastikukujunduse aluseid, väikeaia kujundamist, ehituse poole pealt seda, kuidas muru, teid ja istutusalasid rajada. Veel ōpetan eriotstarbeliste istutusalade rajamist ning haljasalade rajamist.

Mitu aastat Te siin õpetanud olete?

15. Tulin siia 1998. aastal, aeg on ikka maru ruttu läinud!

Rahuloluküsitlustes olete Te väga hinnatud õpetaja. Nii kaug- kui päevaõppijad tõstavad Teid esile hea tundide läbiviimise oskuse eest. Öeldakse, et suudate alati, igas olukorras säilitada rahu ja samas olete alati särav ja energiast pakatav. Kuidas Te niimoodi jaksate? Kust tuleb energia?

Alati mõtlen: kui õpilane tundi tuleb, siis ta peab ju sellest mingit kasu ka saama. Kuidas õpilast motiveerida. Pean tähtsaks seda, et õpilasele tuleb luua arendav keskkond. Ma ei ole seda kanaema tüüpi õpetaja, kes läheb veab näpuga järge ja ütleb, et tee nüüd nii. Mõned üksikud õpilased on, kus ma tõesti lähen juurde ja vean seda jutti nii, et üheskoos saame viimase ka paberile veetud. Reeglina aga olen ikka seda tüüpi, et lasen neil vabas õhkkonnas kasvada ja areneda.
Energiat ammutangi sellest, et õpetan eriala, mis mind köidab ja pakub väljakutseid. See, et ma olen rahulik? Ma ei tea, kust nad seda võtavad. Minu meelest olen väga emotsionaalne ja minu suur puudus ongi see, et süttin kergelt ja kipun välja ütlema neid asju, mida tegelikult võiks enda teada hoida. Näiteks kui on tublid õpilased, aga jätavad oma ülesande tegemata ning julgevad tulla tundi tegemata tööga, siis see mind pahandab. Ja siis see hirmus hilinemine ka pahandab! Siis olen ikka õpilastega kuri ka. Kes teab, võib-olla on mõni kolleeg veel kurjem?
Teistpidi jällegi on emotsionaalsus ka hea omadus- ega mul ükski uks suletuks ei ole küll jäänud! Kui ma ikka midagi väga tahan, siis ma selle olen ka saavutanud, jonni nii kergelt ei jäta. Minu isa ikka vahel tuletab mulle meelde, et nii kange ei maksa olla ja kolleeg Reet annab niisamuti märku, et ei tohi nõnda põhimõtteline olla:).

Õpilased on öelnud, et Te suudate arvestada väga hästi erinevate kiirustega. See on just kaugõppijate tagasiside. Et kiiremad edasijõudjad saavad oma ülesannetega tegelda ja need, kes on väheke aeglasemad, need tunnevad, et nad saavad tänu Teile ka kenasti järje peale. Kuidas Te seda teete?

Ja-jah. See on tõesti oluline, et õpilasega suheldes, ei tohi neist n-ö mööda minna. Ma arvan, et minus on ikkagi mingil määral seda empaatiat ka. Mõtlen ikka: kui ma ise see õpilane oleksin, keda arendatakse, siis millised oleksid minu ootused õpetajale? Kas õpilase taust võimaldab mõista akadeemilist esitust või pigem puust ja punaseks varianti ja nende vahele jäävaid võimalusi. Ainus, mis nõutuks teeb, on õpitud abitus, mida teadlikult püüan juurida. Pean oluliseks, et õpilane saab juba õppetunnis endale jalad alla, hakkab ise kaela kandma. Minu jaoks on oluline, et õpilasel oleks julgust ennast erialasesse rolli paigutada, et ta teab, siis- kui kool saab läbi, siis ei saa eriala läbi, vaid tulebki samas vaimus edasi minna, tuleb ruttu mingi rongi peale saada. Sellist julgust ja teotahet peab olema. Parem on põleda
tugeva leegiga kui virvendada!

Õpetate hästi praktilisel erialal nagu maastikuehitus. Mis on selle juures kõige põnevam Teie enda jaoks?

Põnev on ja mind motiveerib tegutsema see, et saan õpetada, kuidas maastikuehitaja igapäevaelu välja näeb ja millega silmitsi seista tuleb. Kui see eriala mind ei huvitaks, siis oleks see vastumeelne ja ebahuvitav töö – seega keemiaõpetajat minust ei saaks. Lihtsalt sellepärast, et see mind ei huvita, aga mine tea! Hetkel õpetan värvust ja kompositsiooni.
Aga kunagi, kui ma siia kooli tulin, siis ma ju ei tulnud värvuse ja kompositsiooni õpetajaks. Polnud sellist ainetki! Kuid ma mäletan, et toonane õppedirektor Malle Rätsep pidas mu kinni ja ütles: „Kuule, kas sulle ei meeldiks disaini hakata õpetama?“ Ja kuna ma nii noor olin, siis muidugi arvasin, et olen kõikvõimas ja miks mitte. Nüüd olen väga tänulik, et õppedirektor mu kinni pidas ja sellise väljakutse esitas. Toona mind vähe huvitanud aine pani mind teemaga süvitsi tegelema.

Olete õpilastega käinud ka hästi palju igasugustel võistlustel. Mis selle juures kõige põnevam on?

Kõige põnevam on ikkagi see, kas meie õpilased on tasemel, et võit tuleb meie koolile? Sest me oleme ju kõik õpetajatega pingutanud selle nimel, et õpilastele parimat anda. Ma ei tea, kas see pingutamine kõlab õigesti. Pigem et me oleme ikka motiveeritud, et õpilased saaksid selle maksimumi meilt kätte. Ja vaata, kui nad ikka kutsevõistlustel toovad esimese koha, siis seda ju reeglina ei kingita. See näitab ikkagi, et nad on meie õpetajatelt teadmisi ja oskusi ammutanud. See on kõige parem osa:). Võistlemas käimine näitab seda, kuidas meie kooli tase on Ja kas me oleme ikka õigel teel. Me võime siin ajada kitsalt oma asja, aga kui läheme võistlema ja nendest ülesannetest me ei jaga ööd ega mütsi, siis see näitab, et oleme kuskil midagi valesti teinud. Vahest võitu ei tule ja ka see on arendav. Siis tuleb vastavad teemad käsile võtta, et saaks olla ka nendes nõrgemates kohtades tugevamad.
Kui sa sead endale väga kõrged sihid, siis sa saavutad vähemalt kõrge tulemuse. Väga oluline on kõrgeid sihte seada, sest siis oled edukas. Muidu polegi mõtet tegutseda. Leian, et ei ole mõtet asja ajada, kui ei püüa sinna, kuhu sa tegelikult jõuda tahad.

Värske uudis on, et meie kooli tublid maastikuehitajad Martin Kivirand ja Martin Sakk said Noore Meistri 2013 tiitli. Kas nad lähevad nüüd ka kuskile edasi? Mis neid ees ootab?

Seekord neile ei õnneks lubatud midagi. Nad võitsid ja enam ei öeldud, et saame Worldskillsile või Euroskillsile, sest eelviimane kord, kui võistlesid Robert Korol ja Henri Ruthe, siis neil lubati, et nad saavad edasi võistlema. Aga tegelikult oli see minu arusaamade järgi petmine… Ehk siis nüüd olid võistluste korraldajad targemad ja ettevaatusest ei lubanud õpilastele enam uusi võistlusvõimalusi. Tookord oli õpilastele ja õpetajatele suur löök, et lubati välisvõistlust, kuid läks nagu ikka!
Martinid olid tublid tublid ja mina olen küll nende üle uhke. Ma usun, et kõik teised õpetajad ka.

Teil on kodus ka väikene laps.

Jaa, mul on 2 last. Alexandra, 5-aastane ja Elisabeth, 15.

Olete koolis ja kooliväliselt aktiivne, Teil on oma firma, veel pereelu.. Kuidas Te neid tuhandeid asju jõuate?

See on selline logistika küsimus. Igapäevane elu näeb välja selline, et mina võtan hommikul lapsed, viin kõigepealt väikese Alexandra lasteaaeda, Elisabethi gümnaasiumisse, siis tulen ise tööle. Kui töö lõpetan, sätin nõnda, et 18.00 on viimane aeg Alexandra lasteaiast ära võtta. 18.20 võtan Elisabethi nüüd juba muusikakoolist. Siis sõidame koju. Kodus hakkavad lapsed riideid vahetama, minul on juba söök tule peale pandud. Kui söök on valmis saanud, siis vahepeal olen nõudepesumasinast juba nõud välja tõstnud. Reeglina aitavad lapsed lauda katta, sööme ja siis kakleme, kes laua koristab, kes nõud masinasse paneb ja siis lõpuks saabub rahu. Rahu saabub nii, et tavaliselt Elisabeth teeb koolitükke, Sassiga värvime mingisuguseid vihikuid- meil on nii, et värvivihik ja päev. Tema värvib vihiku parempoolseid lehekülgi ja mina vasakult poolt. Mingi aeg hakkab Elisabeth klaverit harjutama (tavaliselt AK ajal), siis magama mineku protseduurid, ajalehed ja niiviisi me elame! Ja siis, kui kõik lähevad magama, siis mina hakkan tavaliselt projekteerima. Või kui lapsed lähevad hilja magama, siis lähen ka koos nendega ja tõusen 4 või 5 ajal ja projekteerin nii umbes 6- ni.
Vajan lühikest uneaega.
Aga kui ma juba magan, siis ei kuule mitte midagi, meil võib autosignaal uilata, meil võib pesumasin jubedat häält teha. Kuid ma ärkan näiteks selle peale, kui kuulen, et Alexandra, kes meie toas magab, pöörab külge. Siis ma kohe kuulen ja kontrollin, kas tekk jäi peale.

Kõik on planeerimise küsimus. Näiteks me käime palju kinos ja teatris. Kinopileteid küll rohkem kui 2 nädalat ei saa ette osta, aga teatri ja kontserdipiletid ma ostan kõik ette ära. Vähemalt korra kuus käime perega teatris. Ja abikaasaga käime sagedami ning- kahekesi teatris käia on lihtsam. Mul on kõik hooaeg ette ära ostetud- külmikukalnedris ja telefoni on meeldetuletused, piletid on auto kindalaekas ja nii see logistika toimib. Ka välisreisid on aasta peale ära jagatud, kes millal kuhu sõidab ja millal on võimalus koos reisida – nii et jõuab küll.

Välisreisid ka?

Just nii. Ma planeerin endale ja perele kohe niimoodi ära, et tean, millal puhkused ja vaheajad algavad ning lõpevad siin ja vanema tütre koolis, et saab muude asjadega tegelda. Vaatamata sellele, et olen kõik oma aja ära organiseerinud paari aasta peale, olen vastuvõtlik ka eksprompt-üritustele. Muidugi me võiksime perega enamuse vabast ajast kodus olla ja kellegi kätt hoida, aga see ei ole meie pere profiil.

Kui söögitegemise juurde tagasi minna- meeldib Teile ka kokata?

Jaa, meeldib. Ja ma olengi seda mõelnud, et kui meie perel on ees ootamas suurem elumuutus, mis tähendab kolimist, siis lähim plaan on 2014 lõpetada Kunstiakadeemia ruumikujunduse erialal ja pärast seda lähen kohe kindlasti kokandust õppima. Aga ma veel täpselt ei tea, kas Tartu või Haapsalu. Sest see on huvitav! Ma tunnen pidevalt vajadust tegutsemise järgi.

Kas ongi ikkagi nii, et mida rohkem teed, seda rohkem jõuad?

Jah. Ma olen seda tüüpi. Ühel laupäeval- mees läks kontorisse tööle ja meie pidasime vanema tütrega plaani, et värskendame vannituba. Mõeldud tehtud, läksime ehituspoodi, ostsime vajaliku ära ja kandsime lakke ning seinale. Kui abikaasa õhtul koju jõudis, oli veinpunasest vannitoast helesinine saanud. Vahest ma ei viitsi jällegi midagi teha, võtan vaba päeva ette ja ainult loen ja ainult loen terve päeva.

Oskate ikka enda jaoks puhkust ka võtta?

Kui tunnen, et vajan puhkust, siis ma ei hakka end muude kohustustega vaevama. Ma isegi ei hakka mõtlema, et ma pean seda, teist ja kolmandat tegema.:)
(Minul on aina imestunud nägu- kuidas õpetaja Reti OMETI küll seda kõike jõuab! Seda nähes jätkab jutulõnga…)
Inimesed jõuaksid tegelikult palju rohkem, kuid sageli ei julge soove ja unistusi püstitada ning enda jaoks vormistada. Unistada tuleb seni, kuni need täituvad ja samas tuleks teha kõik endast olenev, et viimastel oleks lihtsam täituda.

Mis on Teie unistus maastikuehituse eriala õpetajana? Võib-olla siis õpilaste osas?

Minu unistus ongi see, et õpilased läheksid sellel erialal edasi. Et nad leiaksid selle oma kitsama niši ja arendaksid ennast selles valdkonnas tippu. See ongi minu, kui õpetaja unistus. Hea on tõdeda, kui õpilased on tööle saanud, aga valus on näha, kui andekas maastikuehituse lõpetaja on profiili vahetanud ja raiskab oma oskusi ja teadmise hoopis teise valdkonna ametis. Mina ikka soovin, et nad leiaksid töö maastikuehitaja või -kujundajana!

Ja mida soovida neile, kes veel ei ole oma erialavalikut teinud? 🙂

Et nad ikka avastaksid seda, mis see maastikuehitus on ja mida ühis- ja keskkonnale pakub. Meie maastikuehitajate kanda on kohustus kõik maastikul paiknevad tehisobjektid siduda taimestuse abil ümbritsevaga harmooniliseks tervikuks. Ma soovin, et noored inimesed märkaksid seda, mis on nende ümber ja teaksid, et maastikuehitajana on nende kätes ümbritseva keskkonna kaitse ja arendamine. Lootus on, et noorte kolleegide abil ei tekiks enam juurde põllu peale ehitatud üksikuid majapidamisi, vaid ikka läbi detailplaneeringute määratud asumeid, mis oleks maastikul loomuliku paigutuse ja maastikukujundusega – harmoonilised lahendused.
Üks noor inimene võiks seda märgata. Kirjeldatud oskused on olnud hinnatud iga korra ajal ja ka vajaduse viimaste järgi jääb kestma.