Kriminaalne lugu sirelitega

Möödunud nädalal võisime aianduskooli juures taas kohata sirelisortide uurijat, moskvalast Igor Semjonovit, kes sõidab sageli siia, et Räpina sirelisorte tundma õppida ja Venemaalgi propageerida. Mõnda neist, nagu ´Tiina´, ´Elsa Maasik´ ja ´Vaiga´ peab ta eriti originaalseteks. Üht siinset rahvusvaheliselt tunnustatud sorti ähvardab aga hukkumine. Meie kollektsioonis on sellest alles vaid üks kehvalt õitseva oksaga poogitud taim, kelle ümber vohavad pookealuse kännuvõsud. Nende keskelt leidsime tänavu rõõmuga kaks poogendist arenenud mullavõsundit, millest lootsime sordi taastada. Ühel neist olid küljes sordi õigsust kinnitavad õiedki. Esmaspäeva hommikul neid võsundeid enam polnud. Ainult maha lõigatud ja mulda torgatud närbunud oksad olid sündmuskohale jäetud.

Millistest soovidest teo sooritaja lähtus? Kas ta teadis, et tegemist oli haruldusega, mille säilitamine jääb nüüd tema südametunnistusele? Kas suudab ta praeguse põuaga kaasa võetud võsundeist elusa istiku taastada, et sort jätkuda saaks? Kas tal on julgust, et õnnestumise korral taim aianduskoolile tagasi anda? Või jääbki ´Arvid Vilms´ vaid sordikirjelduse ning pildina tähistama üht imepärase saamislooga Räpina sirelisorti? Selle aretajateks olid kaks teineteisest tuhandete kilomeetrite kaugusel elavat koolivenda: Räpina aianduskooli õpetaja Adolf Vaigla ja Kanadas emigratsioonis viibiv eesti aednik Arvid Vilms. Viimase saadetud hüatsintsireli ´Glarke’s Giant´ seemnetest kasvatas Vaigla seemikud, kelle seast valis kõnealuse sordi esimese taime.

Jaan Kivistik, 30. mail 2018 Räpinas

´Arvid Vilms´

´Arvid Vilms´ pärast võsundite rüüstamist. Jaan Kivistiku foto, 28. mai 2018